Tänapäeval euroopa suurim köögimööbli tootja ALNO asutati 1927. aastal Albert Nothdurft`i poolt. Väiketootjast kasvas aastatepikkuse töö tulemusena üks maailma suurimaid köögimööbli valmistajaid. Tänapäeval juhib firmat Alberti poeg Arthur ning ALNO edasimüüjaid võib leida ligi 50 riigist. Vastavat läbimüügi mahtu suudab tagada vaid veatu reputatsioon oma kvaliteedi suhtes, suurepärane teenindus ning selle kiirus, millele lisandub suur valik nii modernse, kui ka klassikalise stiili vahel.
ALNO tütarettevõte IMPULS KÜCHEN pakub väga suures valikus köögimööblit igale maitsele vaieldamatult parima hinna ja kvaliteedi suhtega. See on võimalik tänu emafirma ALNO mõistvale hinnapoliitikale. IMPULS köögid on mõelnud köögi heale väljanägemisele ja funktsionaalsusele ka mitmete aastate möödudes, kuna detailidena kasutatakse väga vastupidavaid, kuid samas ka ilusaid materjale.
TASUTA KÖÖGIPROGRAMM
Disaini oma unistuste köök 3D graafikas, väga lihtsalt ja kiiresti. Kui köök valmis, siis naudi vaateid iga võimaliku nurga pealt just sellises virtuaalses ruumis nagu seda on sinu tulevane köök. Detailne informatsioon, kuidas programmi salvestada ja kasutada, leidub antud lingi alt. Jälgi hoolega installeerimise juhiseid. Enda meisterdatud köögile saad võtta Meie salongist hinnapakkumise saates mailile valmis köögi .kpl ja .pos failid või siis need Meie salongi toimetada ning kohapeal näidistega tutvuda ja nõu küsida.
3D KITCHEN DESIGNER TOOL
Köögi kvaliteet!?
Nii nagu kõigi meid ümbritsevate esemete kvaliteet, on ka köögimööbli kvaliteet vägagi erinev. Tavainimesele pole kahjuks see märgatav, mistõttu on otsustamine erinevate tootjate ja pakkujate vahel suures osas vaid hinnapõhine. Tihti otsustatakse välise silmailu põhjal. Kas on normaalne, kui aasta vanusel köögimööblil on märgata kulumist? Kuna köögimööbli näol on tegemist suhteliselt suure väljaminekuga (tavaliselt 5 – 10% kinnistu maksumusest), võiks igaüks leida pisut aega viimaks end kurssi nüanssidega, millest saab alguse igaühe rahulolu. Millsed on siis need erinevused ja mida võiks silmas pidada mööblit soetades?
Kappide karkassid. valmistatakse tavaliselt 16 mm paksusest melamiinplaadist. Tavainimese jaoks pole mingit vahet erinevate tootjate plaatidel, kui ehk siis erinev väljanägemine või ka vahest plaadi paksus. Mis on melamiinplaat ja millised on tema kvaliteediomadused? Tavaliselt kasutatakse pressitud saepuruplaati, mis on kaetud mõlemalt poolt õhukese melamiinkihiga, andmaks plaadile esteetilist väljanägemist ning ka vastupidavust olmekulumsele. Üpriski harva kasutatakse kapikorpuste valmistamisel ka melamiiniga kaetud MDF plaate. (Mis on MDF ja millised on ta omadused, teeme juttu pisut hiljem). Plaadi pindmise vastupidavuse määrabki põhiliselt melamiinkihi paksus. Paksem melamiinikiht kaitseb nii kriimustuste, kui ka lühiajalise veekontakti eest, paremini kui õhem kiht. Aru saab visuaalselt melamiinkihi paksusest, kui vaadelda pinnastruktuuri. Kui pind on sile, siis reeglina melamiinikiht õhem. Struktuursema pinna puhul on tegemist paksema melamiinikihiga. Plaadi enda ristlõikest on näha, et äärtes kasutatakse saepuru peenemat struktuuri, mis on peaaegu tolmulaadne ja keskel jämedamat laastu, kus on ka lisatud vahel isegi puukoort. Plaat on seda kvaliteetsem, mida rohkem on kasutatud peenemat struktuuri ning mida rohkem on sideainet. See annab plaadile suurema tugevuse ja mehhaanilise vastupidavuse, seda tugevamini seisavad plaadis kinni kruvid, servakandid ja muud liited ning seda väiksem on plaadi kuivamisest tingitud mahukahanemine. On tootjaid, kes kasutavad kapikarkasside valmistamisel paksemat kui 16mm plaati, tavaliselt siis 22mm paksust plaati. Paksem plaat pole aga suurt populaarsust võitnud, sest enamik integreeritavast tehnikast ning aksessuaaridest on oma mõõtudelt toodetud 16 mm paksust karkassi silmas pidades. Samuti ei ole reeglina 22 mm plaat tugevam, kui 16 mm plaat, sest paksus on saadud sisemise paksema ja vähem vastupidava suurema fraktsiooni arvelt.
Kas korpuste valmistamine paremast materjalist teeb mööbli kvaliteetseteks? Mitte alati! Väga tähtis on kuidas kappide küljed – põhjad kokku liidetakse. Odav on seda teha kruvi- või teiste kiirliidetega kliendi juures kodus. Nii on kulutused tootmisel ja transpordil viidud miinimumi. Sellist mööblit nimetatakse ka „flat pack” mööbliks. Millised on selle mööbli miinused? Kuna meie eluasemed on reeglina suhteliselt kuiva õhuga, siis toimub mingi aja möödudes plaadil kuivamisest tingitud mahukahanemine ning see teeks sama välja, kui keerata kruvi pool ringi tagasi, lahti. Samuti on kruviliiteid suhteliselt vähe, mis suurendab omakorda kohtpingeid. Lisaks on ka esteetiline külg, kui kapi väliskülgedel on nähtaval plastkatted varjamaks kruvipäid. Kapi karkassid teeb kvaliteetseks tappimine – liimimine, mis on tehtud õige tihedusega (tavaliselt iga 64mm tagant). Sel juhul ei mõjuta kapi korpuse tugevust enam kuivamisest tingitud kahanemine, kapile mõjuvad pinged jagunevad ühtlaseelt ja karkassid on märgatavalt tugevamad. Muidugi mõista on kruviliite ja tappliite jaoks erinev tehnoloogia ja vastavalt ka tootja kulutused vajaminevatele seadmetele. Kapikorpuste ja riiulite vastupidavust olmekulumisele mõjutab suurel määral esiservade tugevus. Need on kohad, mis kuluvad kõige rohkem. Odavam ja lihtsam meetod servamiseks on kuumkleepuv õhuke melamiinkant. Servad jäävad väga teravate nurkadega ning on õrnad igasugu löökide suhtes. Vastupidavam ja kvaliteetsem on aga paksem, 1,5 – 2 mm PVC kant, mida liimitakse servale spetsiaalses kandipingis. Mõistagi on selline tootmine kallim ja väiketootmise korral suhteliselt ebamugav tootjale.
Samuti on oluline kuidas kinnitub tagasein. Lihtsam ja odavam on kinnitada tagasein kapikorpuse tagaserva külge. Selline kinnitusviis pole aga kõige parem, sest kui sein kuhu kapid kinnitatakse on mõne koha pealt pisut kumer, poleks võimalik kappe paigaldada nii, et esiservad oleksid kohakuti ja ilma vahepiludeta. Keerulisem ja parem on tuua tagaseina kinnitus pisut ettepoole. Eeliseks oleks sel puhul veel see, et tagaseina ja seina vahelt on lihtne ja mugav vedada igasuguseid elektri ning veeühendusi, kui need mingil põhjusel pole õigesse kohta välja viidud. Selleks et tagasein pisut ettepoole tuua, peaks korpusesse freesima spetsiaalsed sooned, millesse tagasein kinnitub, mis on aga kulukam ja aeganõudvam.
Uksed. Üldlevinud arvamus on, et mida kallimast materjalist seda kallim ja kvaliteetsem peaks ka olema uks. Põhimõtteliselt õige, kuid mitte päris. Uksi valmistatakse enamasti MDF (Medium Density Fibreboard) materjalist. Rahvakeeli on see pressitud puidutolm või soome papp. MDF eelis melamiinplaadi ees on parem vastupidavus mehhaanilistele mõjutustele ning suurema liim-sideaine sisalduse pärast ka niiskuskindlus. Praktiline on veel MDF seepärast et ta on hästi töödeldav ning freesijäljed jäävad siledad. Seda kasutatakse tavaliselt siis, kui vajatakse reljeefset või kumeraservalist ust. Kui on vaja siledat ja järsu servaga ust, võib ukse valmistada ka melamiinplaadist. Palju kasutatakse uste juures naturaalset puitu või spooni. Selline uks pole veel automaatselt kvaliteetne ja vastupidav. Seda näeb alles hiljem, kui uks on saavutanud lõpliku niiskustaseme ja ei ole seejuures kuivanud „propellerisse”. Samuti on tähtis kuidas ja millega on naturaalne (spoon)pind töödeldud. Tihti otsitakse mingit kindlat puidutooni kuid ei mõelda sellele, et toonides puitu suvalise tooneriga, võivad pinnad jääda pikaks ajaks eritama tuppa ebameeldivaid aroome.Sellepärast tuleks kasutada spetsiaalseid puidutoonimisvahendeid, mis on inimsõbralikud ja mõeldud just mööbli toonimiseks. See võimaldab ka hiljem, kui mingil põhjusel on vaja, kas välja vahetada või lisada mõni uksepaneel, saada ka aastate pärast täpselt sama tooni uks. Ükski uks, olenemata materjalist ei seisa niisama kappidel ees, vaid reeglina nad kinnituvad hingedega kapikorpuste külge. Tavaliselt arvatakse, et kui kasutatakse kallist hinge, siis on ka see mure murtud. Kahjuks pole alati nii, sest ka kalli uksehinge võib kinnitada nii ukse kui ka korpuse külge tavalise kruviga, mis on imelihtne. Akutrelliga surts ja valmis! Kuid mõne aja pärast märkame, et uksed on kuidagi viltu vajunud ja näeme et hing logiseb. Oh häda, keera kruvi palju tahad aga kinni see ei jää. Hingesid võib kinnitada kvaliteetsemalt ja nii et nad ei hakka ajapikku logisema. Nimelt kasutatakse spetsiaalseid plasttüübleid, mis pressitakse ukse ja korpuse sisse ning plasttüüblisse omakorda kinnitub kruvi. Milline meetod on kallim ja keerulisem võite ise arvata. Uste puhul veel lihtne asjake – põrkepadjake. Väga mugav on võtta iseliimuv silikoonpadjake ja kleepida see ukse serva külge. Vaadake kas mõnes köögipoes näidistel on nad veel uste küljes omal kohal!? Ehk vast mõni üksik, kuid teie kodus peale pooleaastast kasutamist kindlasti enam mitte ükski. Selleks on olemas spetsiaalsed jalaga kummist põrkepadjakesed, mis kinnituvad 5 mm läbimõõduga ja 10 mm sügavusega auku ning püsib omal kohal ja täidab oma funktsiooni kuni köögi elupäevade lõpuni.
Töötasapinnad. Kasutatakse põhiliselt kas naturaalsest puidust, kivist või laminaattasapindu. Levinuimaks materjaliks on kasutusel nö. „saepuruplaat”, mis on kaetud spetsiaalse kõrgsurvelaminaadiga. See on kuumus- vee- ja kriimustuskindel materjal ning ka inimsõbralik toiduainetega kokkupuutel. Kui tööplaat on kumera esiservaga, siis peaks olema laminaatkatte alaserv ka tagasi keeratud ning serv veekindlalt tihendatud. Vastasel korral tekib valamu või pliidi juures alati vett ja niiskust, mis ajapikku serva vahele tungib ja laminaatkatte lahti lööb. Oluline on jälgida tasapindade omavahelist lõikejoont. Kui on tegu ümara esiservaga, siis peab olema lõikenurk täpselt pool plaatide omavahelisest paiknemisnurgast. Ainult nii kattuvad kumerused täpselt ja on tagatud lõikekoha veekindlus ja pikaealisus. Kui tööplaadi esiserv on sirge, siis peaks jälgima serva kandimaterjali. Kui see on samast materjalist mis tasapind ise, on serv tavaliselt liiga terav ning üsna habras löökidele. Parem oleks kasutada paksu 2 – 3 mm PVC kanti, mis on tugevam ja ka reeglina nägusam. Tööplaadid on ka erineva paksusega. Tavaliselt kasutatakse 27 mm, kuid on ka 40 mm paksust. See küll vastupidavust juurde ei anna, küll aga on lihtsam paigalda tasapindadesse uputatavaid valamuid, pliidiplaate, jms. Erinevatel tootjatel on ka eri mõõduga pressid tasapindade valmistamiseks. Reeglina kasutatakse 3 meetriseid presse, mis tähendab et maksimaalseks töötasapinna pikkuseks ongi kuni kolm meetrit. On olemas ka neljameetriseid tasapindu. Seepärast pika tasapinna puhul võiks ka uurida, kas see on valmistatud ikka ühest tükist või on kahest kokku liidetud. Naturaalsest puidust tasapinnad on reeglina liimpuidust valmistatud ja ilusad. Selliste pindade puhul tuleb aga arvestada, et puitu peab regulaarselt hooldama, et kena väljanägemine püsiks. Pinda peab tihti õlitama, et pind püsiks mittepoorne ja oleks lihtsamini puhastatav. Samuti on igasugune naturaalne puit mehhaanilistele mõjutustele tundlikum kui laminaatpind. Naturaalsest kivist tasapinnad on kahtlemata väga dekoratiivsed ja kenad, kuid ka siin tuleks arvestada, et poorseid kivimeid (marmor) poleks mõistlik töötasapindadeks kasutada. Rasv, õli ja punane vein imbuvad kergelt kivimi pooridesse ja rikuvad ilusa väljanägemise jäädavalt. Selleks kasutataksegi köögi töötasapindade valmistamiseks graniiti. Kivipindade miinuseks ehk vahest ka niipalju, et kivi on tavaliselt kuni kolme meetri pikkune. Pikemate pindade puhul tuleks siis kasutada kahest tükist kokkuliidetud tasapinda.
Aksessuaarid. Köögimööbli puhul on enamasti tegu sahtlitega. Väliselt täpselt sama sahtel võib hinnas erineda kuni kümme korda. On lihtsaid ja odavaid samuti rullikutel liikuvaid sahtlisüsteeme ja on ka pisut keerulisema ehitusega mugavamaid, mis avanevad lõpuni korpuse suhtes ja sulguvad hääletult ükskõik kui hooletult me sahtlit kinni ka ei lükkaks. Suurema hinnaerinevuse võib saada erinevate uksetõstukite, voldik- ja ruloouste süsteemide hindu võrreldes, mis jällegi ei ole tuntavad visuaalsel vaatlusel vaid alles kasutusmugavuse- ning pikaealisusega. Oluline osa aksessuaaridest on seinakappide kinnitussüsteemid. Tavaliselt on kapi ülaserva lisatud melamiinist tugevdusliist, milles augud kruvidele. Või on spetsiaalsed reguleeritavad riputuskonksud, mis kinnituvad erilisele profiilliistule, mis omakorda seina kruvitakse. Sellist seinakappi on lihtne ja mugav paigaldada, seda saab hõlpsalt reguleerida horisontaalseks ning kapp kinnitub ka tugevamini seinale. Enamasti on seinamaterjaliks tavaline ühekordne kipsplaat, kus kapi raskus on üsna oluline näitaja. Alumistel köögikappidel kasutatakse reeglina reguleeritava kõrgusega jalgu ning nende dekoratiivkatteks sokliliistu. Kuna sokliliist toetub vastu põrandat, siis peaks ta olema altpoolt kaitstud veekindla tihendiga, et vältida sokli ülespaisumist juhul kui köögipõrandale satub vett.
Köögi kujundamine!?
Kellel aega ja viitsimist jännata, võib oma köögi ise disainida ja nii hoida kokku kulutusi sisekujundusele. Üks võimalus selleks on alla laadida ALNO Virtual Kitchen programm ja varuda pisut kannatust. Ise tehes on garanteeritud ka täielik rahulolu looduga. Muidugi tekib kohe küsimus, kuidas jõuda selleni, et tulemus oleks nägus ning harmoneeruks ka ülejäänud interjööriga. Selleks teemegi allpool juttu rusikareeglitest, mida tuleks silmas pidada, et tulemus oleks igati hea.
Kõigepealt tuleks alustada tehnilisest küljest. Üks olulisemaid asju on vee- ja kanalisatsioonisõlm. Võimaluse korral tuleks see jätta valamukappi. Kuna valamukapil puudub tagasein, on vaba ligipääs veekraanidele vajadusel olemas. Erandkorras võib ka vett ja kanalisatsiooni ühendada eemal, tehes ühenduse kappide sokliossa, kuid see ei ole eriti soovitatav, sest kui kanalisatsioonitoru tuleb seinast, peaks kogu kapirea tooma seinast kaugemale kasutades sügavamat tööpinda kui tavaliselt. Kui kanalisatsioonitoru tuleb põrandast, võib ühenduse teha kappide sokliosasse – kapipõhja ja põranda vahele. Nõudepesumasina ühenduseks pole midagi spetsiaalset tarvis, sest vesi ühendatakse külma vee torustikku ning kanalisatsioon liidetakse tavaliselt valamu sifooniga. Erandiks ehk need juhud, kus nõudepesumasin asub eemal kapireast, kus on valamu. Sellisel juhul peaks nõudepesumasinal olema oma vee ja kanalisatsiooni ühenduskohad. Mitte ühelgi juhul ei tohi jääda ei kanalisatsioon, vesi ega elektripistikupesa nõudepesumasina taha, sest vastasel korral ei mahu masin oma kohale.
Tuleks jälgida ka ventilatsiooniava. Kui ventilatsiooniava on mõeldud ühendamiseks laest, siis oleks kena, kui ühenduskoha kataks ära õhupuhastaja korstnaosa, ehk jalg. Ventilatsiooni juures on veel eriti oluline, et ava või toru läbimõõt oleks vähemalt 125mm ning kasutades võimsamaid õhupuhasteid (üle 800m3/h), võiks ava läbimõõt olla juba 160mm. Kui Te olete alustanud köögi kujundamisega piisavalt varajases staadiumis, kus pole kitsendavaid tegureid, on tulemus alati parim võimalikust.
Olemasolevad elektriühenduste kohad (peale õhupuhastaja toite) pole nii olulise tähtsusega, sest juhtmeid saab samuti vedada vajalikku kohta kappide sokliosas. On hea, kui vajaminevad pistikupesad on paigutatud selliselt, et neile pääseks hõlpsasti ligi. Seepärast peaks olema külmiku pistikupesa võimalikult lähedal põrandale, kapi sokliosas. Mingil juhul ei tohi olla pistikupesa kõrgemal, sest nii ei mahu külmik enam oma kohale ära. Samuti peaks olema nõudepesumasina pistikupesa toodud valamukapi taha seinale või siis samuti toodud naaberkapi sokliosasse (mitte mingil juhul nõudepesumasina taha). Ahjud – pliidiplaadid on reeglina mõeldud ühendamiseks oma ala asjatundjate poolt, sellepärast piisab neile vastava suurusega toitekaablist, mis seinast välja toodud ilma pistikuta. Võiks teada, et rohkem voolu tarbib pliidiplaat (ca 8 kW), kui ahi (ca 2,5 kW).
Enamasti paigutatakse seinakappide alla ka valgustus. Selleks peaks seinakappide taga olema suvalises kohas toitekaabel. Suvalises sellepärast, et kappide tagasein on seinast eemal ning nii on lihtne iga kapi all olevat valgustit ühendada. Kas toitekaabel on ühendatud läbi seinalüliti, on igaühe maitseasi, kas lülitada lampe seinalt või teha seda eraldi lülitist köögikappidel.
Planeerides köögimasinate asukohti köögis, peaks arvestama järgmiste reeglitega:
Kuna ilu on suhteline mõiste, siis allpooltoodud rusikareeglid aitavad kujundada köögi, mida peetakse maitsekaks, stiilseks, ehk ka ilusaks.
Köögi kujundamisel tuleks võimaluse korral kasutada ühelaiuseid mooduleid. Kui seda on raske sobitada olemasolevate mõõtudega, siis erineva laiusega moodul võiks olla silma nägemisulatusest kaugemal, näiteks äärepool. Mida rohkem eri mõõtu mooduleid on kasutatud, seda stiilivaesem on tulemus. Reeglina sobivad 60 cm moodulid, sest enamus integreeritavast tehnikast on mõeldud sellele laiusele. Seinakappide puhul oleks maitsekas, kui kõik kapid oleksid ühetüübilised. Ehk siis kui kapiuks avaneb alt üles, siis võiksid olla kõik selliselt avanevad või kui on tavalised, küljele avanevad, siis võiksid kõik kapid ühtmoodi küljele avaneda. Kui kasutada klaasuksi, võiksid kõik uksed olla klaasiga ja vastupidi. Suhteliselt väikest kööki ei maksaks planeerida kõrgete seinakappidega, sest kõrge mööbel mõjub väikeses köögis rusuvalt. Mõeldes erinevatele uksetüüpidele, tuleks arvestada sirgete ja ümarate joontega. Kui uksel on kumerused, sobivad ansamblisse ka kumerused õhupuhastil, valamul, ahjul,segistil, jne. Kui uks on sirgete lihtsate servadega, siis võiksid muud asjad järgida sama joont. Igasugune horisontaalne joon kapiuksel, horisontaalne pikk käepide, kontrastne tööpind või sokkel, mõjuvad visuaalselt kõrgust alandavamana, ehk mitte nii kõrgena. Vastupidised, vertikaalsed jooned mõjuvad vastupidiselt, kõrgust toonitades. Suhteliselt väike köök (2,5 – 3,5M) võiks olla horisontaalsust rõhutav, ehk mõjuda madalamalt.
Värvitoonide valikul peaks vältima ühetoonsust kapiuste, tööpinna ja sokli osas. Parema tulemuse saab kontrastsete toonide kasutamisega. Kui planeerida suuremad pinnad ehk kapiuksed ühtlased, heledates toonides, on nende taustal kontrastsed, ehk nähtavad kõik muu, tumedamates toonides ja vastupidi. Kui kogu köögimööbel on ühetooniline, jääb tulemus ilma värvikontrastideta ja köögil puudub oma nägu. Sama efekti annab ka eri materjalide (puit, klaas, metall) kasutamine. Isegi samatonaalsed detailid mõjuvad materjalikontrastina, mis ilmestab väljanägemist Halli ja valget tooni võib kasutada täiesti vabalt, kartmata toonide sobivust samas ruumis oleva sisustusega. Muude toonide (nt. rohelise, punase, sinise)sissetoomisel võiks arvestada tonaalsusega muu mööbli suhtes. Igasugune kontrast ongi just see, mis annab loodule oma näo ja ilusa väljanägemise. Samas erksate toonidega ei maksaks liiale minna, sest pikapeale võib see hakata mõjuma väsitavalt. Piisab kui on vaid mõned väiksemad osad erksamates toonides.
Vaadates erinevaid sisustusajakirju, köökide reklaambuklette, siis leidke ise endile see põhjus, miks just üks või teine köök on ilus või miks ta ei meeldi. Saadud kogemusele teategi mida rõhutada, mida vältida!
Igal juhul jõudu ja rohkem julgust planeerimisel!
Materjalid
Saksa päritolu ning kaubamärkide “Alno” ja “Impuls Küchen” pikk ajalugu seoses kvaliteetse toote ja järelteeninduse pakkujana tagab Meie pakutavate köökide puhul suure materjalide valiku ning ka funktsionaalsuse ja ilu läbi aastate.
Materjalide
vaatamiseks peaks olemas olema .pdf failide avaja. Valige Teid huvitav
alapealkiri ning saate salvestada .pdf faili arvutisse või avada ajutise
failina otse internetis.